Rick Falkvinge ja Christian Engström "The Case for Copyright Reform"
 |
| https://www.aathornton.com/intellectual-property-risk-ownership-value/ |
Moraalsed õigused jäägu.
Ma arvan, et ainult aust ja kuulsusest siinkohal ei piisa. Et oleks elukutselisi autoreid, kelle kõrgkvaliteetset loomingut meil oleks rõõm ka edaspidi nautida, tuleb tarbijal nende loojaid otseselt või kaudselt ülal pidada. Kui keegi tunneb endal lasuvat moraalset vastutust või kutsumust tegeleda loometööga mittetulunduslikel eesmärkidel, siis muidugi. Aga ma ei kujuta ette, millised oleksid näiteks tänapäeva filmid, kui neid tehtaks tasu saamata. Kunstilises ja loomingulises valdkonnas valitseks üldine amatöörlus, sest loometöö sünniks palgatöö kõrvalt.
Mittekaubanduslikel eesmärkidel õigus tasuta jagada.
Ma ei pea õigeks võrdlust aastakümneid taguse ajaga, kus tehnoloogilises mõttes koopiad, mida tehti, polnud kuigi kaua säilivad, ebakvaliteetsed ning vahendid nende levitamiseks ja kättesaamiseks palju kesisemad. On loomulik, et tehnoloogia arenguga on tekkinud ka piirangud, et tagada autorite sissetulekud ja pean seda õigeks. Antud punkt on aga osavalt sõnastatud, justkui seistaks õiguse eest tasuta jagada (teele panna). Probleem ei seisne aga jagamises, vaid soovis tasuta tarbida (vastu võtta).
Kaubanduslik monopol 20ks aastaks.
Praegune autoriõiguse tähtaegsus - 70 aastat pärast autori surma - on minu silmis liialdustega. Selline kaitse ei kindlusta sissetulekuid mitte ainult autorile, vaid ka mitme põlvkonna jagu tema pärijatele. Aga kui kaua oleks mõistlik? Seda on raske ühiselt määrata. Autoriõigusega kaitstud loomingu väärtus on reeglina ajas kahanev, samamoodi sellest tekkivad tulud. Palju määrab ka ajaperiood, millal teos loodi - kas autori elu esimeses või viimases pooles.
Autoriõiguste kinnitamine pärast 5 aastat.
Mingi süsteemsus tuleks siinkohal kindlasti kasuks. 5 aastat tundub ka piisav periood, pärast mida saab autor hinnata oma teose väärtuse üle, samuti filtreeruksid need, mille vastu omanikel huvi puudub. Küsimust tekitab, et kuidas seda 5 aastat lugeda. Sellisel juhul peab olema üheselt määratud ka autoriõiguse tekkimise ehk teose loomise hetk, fikseeritud selles samas registris. Ma ei usu, et sellist ülemaailmset ühtset registrit on võimalik luua, veel mitte.
Teose osade tasuta kasutusõigus.
Ma ei soosi teoseid, mis põhinevad kellegi teise loomingul, justkui ise ei suuda, ei oska, pole võimeidki. Eriti need, kes sooviksid oma teoseid luua viisil, mis kasutaks originaalloomingut tasuta ära. Pigem saan aru soovist aeg-ajalt oma teosele värskendus läbi viia, et selle eluiga pikendada. Ka sellisel juhul peaks olema tagatud autorile vääriline tasu. Remikse ja paroodiaid ei saa võrrelda tsitaadi või väikese meloodiakäiguga muusikas (milles, nagu ma olen aru saanud, on võimalusi originaalsuseks vaid mingites piirides), pigem võrdluseks keegi võtab ette teise autori raamatu ja kirjutab selles mõned peatükid ringi. Samuti peaks olema autoril ainuõigus otsustada, kas ja millistel tingimustel tema vaimusünnitist "solgitakse".
DRM keelustamine.
Kuna seadusandlus ja selle loome ei suuda tehnoloogia arenguga sammu pidada, siis pean õigeks, et autorite õiguste kaitseks lisaks seadusandlusele püütakse abi leida ka tehnoloogiast endast. Küll tuleb nõustuda sellega, et need lahendused ei täida oma siirast eesmärki ning on täis huvide konflikte.
Allikas: http://falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The%20Case%20For%20Copyright%20Reform%20(2012)%20Engstrom-Falkvinge.pdf
Kommentaarid
Postita kommentaar